Iirimaa: Ballycroy

Kuvatud on postitused sildiga Ballycroy. Kuva kõik postitused

Ballycroy rahvuspargi buss - tasuta, Iirimaa

Rahvuspark ehk Iiri valitsus vajab külastajaid ja selleks otstarbeks on sõitma pandud tasuta buss. Buss sõidab kaks ringi päevas ja peatub huvipunktide juures 10..20 minutit. Westportis on peatus koguni 1h ja Bangoris 2h. Kui sõita Westporti ja tagasi, siis saab linnas veeta ühe tunni. Kui minna bussist välja varem, siis saab aega juurde. Kuna inimesed rahvusparki hästi üles ei leia ja ka buss on suhteliselt hästi peidetud, siis nimetatakse seda naljatades Iirimaa kõige salajasema rahvuspargi kõige salajasemaks bussiks.

Vt bussiplaani.

Bussiteekond:

Ballycroy rahvuspark, Iirimaa (tasuta sissepääs)

Ballycroy National Park

Park, mis Eesti mõistes tähendab puid, on siin peamiselt lage, jääkilbi poolt kumeraks hööveldatud küngaste ja mägedega ala. Vaipsooga kaetud alal kasvavad sarnased taimed nagu Eesti rabades, mis meie silmale tundub nii, nagu kasvaks rabataimed muru sees.

Rahvuspark asub Mayo maakonna kirdeosas. See asutati 1998. aastal ja on kuues Iirimaal. Park on rajatud Nephin Beg nimelise mäeaheliku piirkonda. Kõrgeim mägi on Slieve Carr mille tipp on 721 m üle ookeanipinna. Mägedest läänes asub üks Lääne-Euroopa viimaseid puutumatuid vaipsoid (Owenduff).

Rahvuspargi külastuskeskus asub väljaspool parki, Ballycroy asulas. Siin saab tasuta vaadata väljapanekut ja läbida laudteel ümber ja üle künka 2 km pikkust loodusrada (siin leidub ka üks geopeituse aare). Töötajad organiseerivad retki, laagreid ja teevad loodusvaatlusi.

Iiri valitsus üritab siia rohkem turiste suunata, teistest ülerahvastatud parkidest ära. Ühena suunamisvahenditest on käima pandud tasuta, iga päev 2 ringi sõitev buss.

Külastuskeskus:

Väljapanek sisaldab videolugusid pärandkultuurist:

Turbaga köetava kolde makett:

Turbakihi sisse on mattunud iidsete mändide tüved:

Kivi sisse puuritud aukudest saab vaadata mäetippe:

Pargi koosseisus on laudteid ja mägiradasid. 2 km pikkune rannikutee:

Kõikjal on näha turbavõtukohad:

Vaipsoo - blanket bog

Ballycroy, Iirimaa

Vaibaga kaetud - kõik, kogu ümbritsev ala on kaetud turbavaibaga. See ei ole lirtsuv ja vajuv nagu meil Eestis, vaid pealt kuiv ja krõbisev. Allpool on küll niiskem. Kuivuse põhjus on sügavad kuivenduskraavid ja osaliselt ka mäenõlvad, mida mööda vesi ära voolab. Vaiba olemasolu on aga seotud Atlandi ookeani niiske õhuga. Enamuse ajast on õhk niiske ja sajab.

Pealiskaudsel vaatamisel ei saaks arugi, et vaip katab maad. Turbakihi olemasolu reedavad kõikjale süvendatud kraavid ja nende vahel vonklevad turbaaugud. Enne lõigati turvast käsitsi, labidatega, nüüd ekskavaatori noolele kinnitatud lõikajatega, või pressitakse see läbi viilutaja. Mõnel pool kasutatakse veel sarnast pressi nagu meil Eestis, lõigates ketassae sarnase teraga turvast ja pressitakse see vorstitaolisteks juppideks. Lõigatud ribad sätitakse põllule, tuule kätte kuivama. Ja siis viiakse oma koju, talusse kütteks. Köetakse ahju ja katelt ja seda mida parasjagu vaja on.

Põhierinevus turbalõikamisest Eestis on see, et Iirimaal meenutab kogu tegevus rohkem põllumajandust. Turba ülemine kiht tõstetakse turbalõikamise ajaks kõrvale ja hiljem pannakse tagasi, et turvas saaks edasi kasvada. Samal ajal karjatatakse samal alal veiseid ja lambaid.

Selline näebki välja vaipsoo. Vaid lähemal vaatlemisel on tuvastatav jalgealune turbakiht:

Sügavad turbakraavid maad dreenimas ja arvukad võõrliigid loodust vallutamas:

Mäed on mandrijää poolt kumeraks kulutatud:

Turbaväljamine turbaväljadelt, mis on samas ka põllud ja ka nende asukoht mäenõlvadel toob kaasa selle, et osa aedadest on tõstetud turba ja pinnase abil kõrgemale. Samas on selle kõrgema aia taga süvend, nii, et uisapäisa ei saa tormata, võib auku või kraavi maanduda, eriti siis kui kitsa tee servas puudub aed. ( Ja kitsad on siin kõik teed, ehitatud ühehobusevankri jaoks )